Järgmine Peatus

Tänase saate külaline Karoliina Vasli jutustab sellisest põnevast kohast nagu Transnistria, mis on rahvusvaheliselt tunnustamata riik Euroopas. Maailm näeb seda jätkuvalt Moldova osana, kuid kohalikud on enda arvates iseseisvad juba 1990ndatest. Transnistria on paik, mille elanikud kummardavad Nõukogude Liitu ning on soovinud ka Venemaa koosseisu minna. Ometi pole see õnnestunud, sest Venemaa ise pole erilist huvi üles näidanud. Kuigi elu on seal mahajäänud, nendib Karoliina, et paljudes ümberkaudsetes riikides võib täpselt samasugust vaatepilti tänavatel näha. Oma üheks suurimaks mureks pidas Karoliina seda, et tal pole Transnistrias kuskil ööbida (olemas oli vaid hostel nimega Lenin), kuid selgus, et olemas on isegi Airbnb. Poeletid on kaupa täis ja inimesed õnnelikud.

Tänase saate külaliseks on 17 aastat Viinis elanud Triinu Viilukas, kes avaldas hiljuti raamatu "Minu Viin". Triinu võrdleb eestlasi ja austerlasi ning erinevusi on palju: tervitusvormid (austerlased musitavad ning selle loogika mõistmine on kui hiina keel), kuidas austerlased oskavad paremini puhata kui eestlased ning kui mahajäänud on nende tehnoloogia. Näiteks enamikes kohtades Austrias ei saa jätkuvalt kaardiga maksta ning paberimajandust on palju. Viimastel aastatel on tugevalt kirgi kütnud pagulastemaatika, niisiis mõtiskleb Triinu selle üle, kes on pagulane ja kes sisserännanu. Ning kes on tema.

Tänase saate külaline Liina Hallik elas kolm aastat Lähis-Ida moslemiriigis Kataris. Kuigi tavaliselt kujutatakse ette, et mosleminaised on alla surutud ning neil pole mingeid õigusi, siis Liina sõnul koheldakse Kataris naisi kui kuningannasid. Nende eest tuleb hoolitseda ja pakkuda parimat. Kui mees tahab juhtumisi, et tal oleks rohkem naisi, siis tuleb igale abikaasale võimaldada vajalik materiaalne ning pöörata kõigile võrdselt tähelepanu. Kuna naise ülalpidamine on kulukas, ei vasta ka tõele kujutluspildid suurtest haaremitest. Samuti räägime saates sellest, kuidas kannatada 60 soojakraadi, mil moel saab moslemiriigis alkoholi osta, miks mehed käest kinni hoiavad ning milline on nii patune koht, et isegi Allah ei vaata sinna.

Tänase saate külaline Madle Timm ehk Wandersell pajatab oma põnevatest seiklustest Kesk-Aasias, eesotsas Kasahstanis ja Kõrgõzstanis. Ta jutustab, kuidas õpetas kohalikus koolis lapsi, mängis jõuluvana, nägi lamba tapmist ja palju muud. Samuti avab ta Kesk-Aasia kommete maailma, näiteks kuidas pruudiröövi käigus abikaasa leitakse. Madle on küll kõigest 25-aastane, kuid selles vanuses on Kasahstani ja Kõrgõzstani naistel tavaliselt juba kolm last ja lehmakari. Kui kohalikud kuulsid, et Madlel lapsi ega meest pole, üritasid sõbralikud inimesed kohe abistada kaasa leidmisel. Lõpetuseks vastab Madle stampküsimustele, mida maailmaränduritelt alati küsitakse, näiteks kust tuleb reisimiseks raha, miks on põnev üksi rännata ja muud.

Tänase saate külaline Liis Raudmann on elanud koos oma kahe kooliealise pojaga üle kahe aasta Hispaanias. Kuigi Liisi jaoks on armas kodumaa siiski Eesti, leiab ta, et Hispaanias on mõnus. Esmajoones hoiab teda kinni just hea ilm. Lisaks kiidab ta seda, et Hispaanias on soodsam elada ning kohalikud lausa jumaldavad lapsi. Kui Liis oma perega veidi üle kahe aasta tagasi Hispaaniasse kolis, ei osanud keegi neist praktiliselt üldse hispaania keelt. Niiviisi, ilma keelt mõistmata, läksid kooli ka Liisi pojad. Tänaseks räägivad poisid vabalt hispaania keelt ning koolis läheb hästi.

Tänase saate külaline Sirli Savolainen on elanud Mehhikos ligi kümme aastat. Sirli sõnul on mehhiklaste jaoks ülitähtis imidž – keda sa tunned, milline on sinu välimus, kus sa käid söömas. Kui oled juhuslikult aga heleda naha ja juustega, siis avanevad uksed võluväel. Näiteks jutustab Sirli, kuidas teda kutsutakse tasuta parimatesse restoranidesse einestama (et teised näeksid, et ka välismaalased käivad seal) ning ta on isegi mänginud Mehhikos ülipopulaarsetes telenovelades ehk seebikates. Hiljuti osales ta muusiku Felix Riboti muusikavideos „Ahora“. Samas tõdeb Sirli, et tihti mõtleb ta, kas peaks ikka Mehhikosse alatiseks jääma. Seda just hetkedel, kui lähedaste inimestega midagi juhtub – näiteks on üks tema sõber maha lastud ja teist püüti mõrvata. Kahjuks on Mehhiko tõeliselt vägivaldne maa. Lõpetuseks räägime Mehhiko klišeedest nagu pidev tequila joomine, sombrerod, eeslid, kaktused – ja kas need ikka vastavad tõele.

Tänase saate külaline on maailmarändur Kadri Järve, kes vestab oma seiklustest Nepalis. Kadri tunnistab, et Nepal on tema jaoks alati olnud koht, kuhu mingil põhjusel hing ihkas. Ning seiklusi tegi ta seal läbi, nii häid kui ka halbu. Mis sai lastest, keda Kadri pidi õpetama hakkama? Mis on kõige jaburam töö, mida ta eales teinud? Mis emotsiooniga nägid lapsed esimest korda elus teritajat? Lõpetuseks jutustab Kadri aga sellest, mis tema tervisega Annapurna mäel juhtus ning miks see sundis tagasi Eestisse pöörduma.

Tänase saate külaline Ethel Rosenfeldt veetis mõnda aega purjekaga mööda Euroopat seilates. Kui nii mõnigi kujutab ette, et purjekal seilamine on vaid päikese käes vedelemine ja mõnusalt vette sulpsamine, siis Ethel lükkab selle arvamuse ümber. Laeval on alati mingit tööd teha, kinnitab ta. Samuti jutustab ta, kuidas väike seltskond inimesi on sunnitud omavahel hästi läbi saama, mis tüdimus tuleb peale 24 inimese pesu pestes ning kuidas ta alati merehaigeks jääb.

Tänase saate külaliseks on maailmarändur Gerli Pommer, kes on leidnud välismaal töötamiseks unistuste paiga: Ameerika Ühendriikides Miami lähistel golf club’is ehk golfiklubis. Golf club’id ehk golfiklubid on USA-s eksklusiivsed paigad, kus käivad koos rikkad ja ilusad. Selle liige olemine on staatuse küsimus, ainuüksi aastamaks – veerand miljonit dollarit – näitab seda. Gerli on nüüdseks ühe hooaja USA golfiklubis töötanud ning tal jätkub selle jaoks vaid kiidusõnu, olgugi et vahepeal tuleb töötada 80 tundi nädalas. Muide, golfiklubide siseelu on üldiselt salajane. Näiteks, tunnistab noor naine, et kohtus seal ühe A-klassi staariga, kes eestlastelegi tuntud, kuid tal pole lubatud nime avaldada.

Tänase saate külalised Mari-Anne ja Eero on otsustanud väga omapärase elustiili kasuks: nad müüsid oma asjad maha, kolisid bussi ning läksid reisima. Kogu teekonnal on kaasas olnud ka nende pisipoeg Aleksander. Mari-Anne ja Eero jutustavad saates, miks otsustati niimoodi elada, milline on nende kodu (ehk bussi) sisustus, kuidas end pestakse ja süüa tehakse, mil moel selline elu last mõjutab ja palju muud! Mari-Anne ja Eero ehk ettevõtmise Lifeisaview tegemistele saab ka Hooandjas hoogu anda.

Õhtulehe reisipodcast "Järgmine peatus" oli mõnda aega puhkusel, sest saatejuht Liina suundus neljaks kuuks Mehhikosse. Nüüd on Liina tagasi ja räägib esimeses saates kuulajatele, millega Mehhikos tegeles. Kuidas ja miks minna praktiliselt üleöö pikaks ajaks Mehhikosse? Milline on sealne eluolu? Kas Mehhiko on nii ohtlik, kui kuulnud oleme? Mis mõtted on peas, kui elutoapõrandal vaatab vastu skorpion?

Tänase saate külaline Kristin Hansen elab poole oma ajast Portugalis ja poole Eestis. Ta toob näiteid Portugali hindadest: suurlinnas tuleb suurema toa või väiksema korteri eest maksta 200 eurot ning toit on enam-vähem sama hinnaga kui Eestis. Kuigi Portugalis on enamuse ajast üsna soe, siis talvise jahedusega on kohutavalt külm just toas olles. Nimelt pole majad ehitatud piisavalt soojapidavalt. Küllap ei näe nad mõtet nii lühikese aja pärast kvaliteetsemalt ehitada, mõtiskleb Kristin. Tema magab igatahes talvisel ajal Portugalis kampsuniga mitme teki all. Möödunud aastal aitas Kristin korraldada Portugali esimese akrojooga festivali. Sellest lähtudes nendib ta, et peab ikka väga valima, milliste portugallastega koostööd teha, sest lõunamaalastena on neil aega küllalt. Veelgi enam, kiirustades võib portugallasi isegi solvata. Samuti räägib Kristin, kuidas kõige soodsamalt Eestist Portugali lennata. Saadet juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Liisa Vara veetis aasta Ameerika Ühendriikides vahetusõpilasena ning kirjeldab sealset elu kui filmis. Liisa räägib USA-st nii suure õhinaga, et suudab ka kõige väiksemas reisihuvilises tekitada vastupandamatu soovi seda kauget riiki külastada. Kuna Liisa õppis tavalises USA koolis, on üsna palju juttu koolielust – näiteks on Liisa sõnul oluline koht jalgpalluritel ja ergutustüdrukutel, mis on täpselt nagu oleme Hollywoodi filmidest näinud. Kuigi jalgpallurid ja ergutustüdrukud on popid ja neid imetletakse, siis koolikiusamist teisalt ei ole. Samuti räägib Liisa ameeriklaste põnevatest traditsioonidest, kuidas jõulukinkidele kulutatakse umbes 1000 dollarit, mil moel kohalikega sõbruneda ning mida arvavad ameeriklased hakklihakastmest.

Tänase saate külaline on aasta parimaks reisiraamatuks valitud „Minu Indoneesia“ autor Berit Renser, kes räägib põhjalikult ja põnevalt elust Indoneesias. Berit toob omapärase nüansina välja fakti, et pidevalt toimib isemoodi naabrivalve. Üks asi on see, et naabrid jälgivad, et keegi sulle liiga ei teeks, teine aga see, et nad avaldavad võõra inimese elu üle arvamust. Näiteks kui selgus, et ühed välismaalastest naabrid elasid (kõigest) vabaabielus, toodi nende ukse taha surnud rott. Loomulikult on vastassoost sõprade koju kutsumiseks vaja luba küsida külavanemalt. Kuna Indoneesias on märkimisväärne prügiprobleem, võttis Berit ette suure ülesande: korraldada „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni. Muidugi ei osutunud see teps mitte nii lihtsaks, kui esialgu tundus. Teiseks suureks ettevõtmiseks oli aga kirjutada raamat „Kuidas tunda ära indoneeslast?“. Tänu sellele avanes Beritil võimalus esineda Indoneesia populaarses telesaates 86 miljoni inimese ees. Rääkides indoneesia keeles.

Tänase saate külaline Annely Emma Krell räägib hoogsalt, värvikalt ja põhjalikult USA-le kuuluvatest Hawaii saartest. Olles varasemaltki külastanud eksootilisi paiku, tõdeb Annely Emma, et kui paljudes kohtades peab piltilusaid randu kui tikutulega otsima, siis Hawaii saartel leiab neid igalt poolt. Küll aga tuleb nende nägemiseks lahkuda peasaarelt. Elu kulgeb mõnusalt ja kõigil on aega. Annely Emma jutustab, et Hawaiil mugitakse kiirtoitu (sest näiteks tomati hind on kolm dollarit tükk), kuidas liigelda taskukohase hinnaga ning maailma kõige ohtlikuma matka tegemisest.

Tänase saate külaline Mari Uibo elas Austraalias kaks aastat ning mõlgutab mõtteid sinna peagi tagasi pöörduda. Kuigi tavaliselt minnakse Austraaliasse sügisesel ajal, siis Mari hinnangul on ka kevad väga hea aeg sinna suundumiseks. Et saada Austraalia kahe aasta viisat, peab tegema 88 farmipäeva. Mari hoiatab, et enne farmi tööle asumist tuleks uurida tingimusi – pole haruldased juhused, kui farmer annab töötajale tingimused, millega ei kvalifitseeruta teise aasta viisale. Loomulikult räägime ka finantsteemadel: kui palju peaks olema Austraaliasse minnes raha, mis on miinimumpalk, kui palju makstakse korteri eest ja kui kiiresti pannakse kõrvale 10 000 dollarit ehk 6000 eurot.

Tänase saate külaline Anti Kuusk elas aastajagu Saksamaal vahetusõpilasena ning oskab pärast seda lükata ümber sakslaste kohta käivad stereotüübid. Kui üldiselt kujutatakse sakslasi kui väga täpseid ja pigem tõsiseid inimesi, siis Anti nendib, et tema küll seesuguste sakslastega kokku ei puutunud. Samuti kiidab Anti koolielu Saksamaal: õpetajatega suheldakse kui sõpradega, õpilasi abistatakse piisavalt ja kool valmistab tänu praktikatele palju rohkem eluks ette.

Tänase saate külaline Mai Brit Vardja elas kaks aastat Dubais – kosmoliitses paigas, mida ta ise nimetab rassistlikuks ning kus on niivõrd lihtne raha laristada. Mai Brit läks Dubaisse tühja lehena ning hakkas seal tutvusi koguma, tänu millele ka viimaks töö leidis. Paljude teemade hulgas räägib ta oma kodust pilvelõhkujas (ning selle hinnast), maksude puudumisest, meeletutest ületundidest tööl, alkoholivabast pidutsemisest ning loomulikult sellest, kuidas raha kõik mured lahendab. „Kui midagi juhtub, maksa. Kui tahad midagi saada, maksa,“ teatab Mai Brit.

Tänase saate külaline Triina Teder veetis mõnda aega Nepaalis, kus töötas vabatahtlikuna. Triina kirjeldab nepaallasi kui ülimalt sõbralikke inimesi, kes vaatamata oma suurele vaesusele on suutnud ikka positiivseks jääda. Ometi on neilgi omi kiikse - näiteks sülitatakse tänavail väga häälekalt. Samuti räägib Triina Nepaali kastisüsteemist, juhuslikust kohtumisest Eesti aukonsuliga ja Himaalajates üksinda matkamisest.

Tänase saate külaliseks on Los Angeleses elav filmimees ja muusik Brad Jurjens, kes läks ligi 22 aastat tagasi Eestist Ameerika Ühendriikidesse õnne otsima. Praktiliselt kaks kätt taskus. Esialgu töötas Brad ehk eestipäraselt Priit nii hostelis kui ka näiteks ajaleheputkas. Kuna USA tööviisat tal toona polnud, hankis ta võltsitud rohelise kaardi ning sai sellega esimese palgalise töö. Bradi sõnul oli siis selline asi võimalik, tänapäeval nähakse seesugused võltsingud kohe läbi. Ehtsa rohelise kaardi sai mees aga abielludes. Täna on muusikuks olemine Bradi ainus amet. Tänu põnevale tööle on ta näiteks käinud õhtustamas näitleja Nicolas Cage'iga, pildistatud paparatsode poolt poolpimedaks ning lemmikbändi basskitarrist on pakkunud ise end Bradi plaadile mängima. Samuti räägime elust Los Angeleses - muuhulgas kuuleme, kui palju maksab korter Hollywoodi südames!