Kolmas Poolaeg

Mattias Männilaanest sai äsja 25. Eesti jalgpallur, kes kroonitud mõne välisriigi meistriks. Tuleb välja, et Gibraltar, mille värske jalgpallitšempion Lincoln Red Impsi ründaja on, ei ole sugugi Eestist nõrgema vutiliigaga. Pigem vastupidi.Männilaan käis sel puhul külas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“, kus ta rääkis kõigest ausalt. Kuidas ta Gibraltarile jõudis, missugune on sealne eluolu, kuidas ta igapäevaselt Hispaania - Gibraltari vahet sõidab ja passi välgutab jne.Seejuures avaldas Gibraltaril kolm väravat löönud ründaja, et kuigi sealsest riigist on Eestis kuvand, et neist võiksime jalgpallis ikka üle olla, siis see on soovmõtlemine. Ta usub, et liiga kaks parimat klubi ehk Lincoln Red Imps ja St Joseph's mängiksid Eesti tippude vastu võidu peale ja tagumise otsa meeskonnad kuuluksid Premium liigas tabeli keskele.Lisaks rääkis Männilaan, kuidas ta sealses ühiskonnas ka ise mõnevõrra vabamaks muutus ja mis moodi tiitlit tähistati.

Kuna Paides – kes on muuseas ainus regulaarselt YouTube'i sisu loov Premium liiga klubi – koos Kallasmaaga turundustandemi moodustanud Dumitru Grubii on Itaalia taustaga, pärineb suur osa nende sisuinspiratsioonist just saapamaalt.„Minna veetaksoga jamesbondilikult mängule, kõht head ja paremat täis, spritz'id juba vereringes liikumas ja näha seejärel [Joel] Pohjanpalo väravat. Seejärel märgata enda ees kolme erinevat põlvkonda – vanaisa, isa ja kõige noorem võsuke. Neil hetkedel mõistsin, et see ongi kultuur, milleni ühel päeval võiksime jõuda,“ meenutas ta kogemust oma lemmiksatsi Venezia kodumängult.Paide turundusfilosoofiat kirjeldas Kallasmaa nii: „Tahame portreteerida mängijaid kangelastena – seda on ülikihvt näha, kuidas mistahes kogukonnaüritustel jooksevad sajad noored mängijatele järele, hüüavad nimepidi ja küsivad autogrammi. Isegi meie oma Paide linnas!“Lisaks tuleb juttu kirjanditest, kurjadest kommentaaridest ning sellest, miks ei kujuta Karl-Thomas elu jalgpallita ette. Head kuulamist!

Tartu Welco jalgpalliklubi eestvedajate ringi kuuluv Mart Raamat rääkis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et Eesti jalgpall on jäänud tupikseisu ja vajab juhtimisse hädasti muutust, uut jõudu ja energiat.Esiliiga tippude sekka kuuluv Welco on üks neist klubidest, kes toetab Eesti jalgpalli liidu presidendivalimistel Ragnar Klavanit.„Diskussioon on Eesti jalgpallis hädavajalik. Muidu kõnnimegi ühel rajal, ilma et keegi arutakski, kas see rada on õige,“ põhjendas Mart Raamat. „Me ei saa ju öelda, et Eesti jalgpall on täna heas seisus. Räägime pidevalt, et alles saime iseseisvaks. Kurat, kolmandik sajandikku on juba möödas! Võiks juba olla kuhugi jõudnud. Seepärast vajabki jalgpalliliidu juhtimine muutust, uut jõudu ja energiat.“Peatusime saates pikemalt Eesti jalgpallitaristu seisukorral, mille kohta Raamat tõi mitmeid näiteid ja andis hinnanguid.„Olen läbi käinud erinevad staadionid alates Väimela muruväljakust kuni Sportland Arenani. Kurb ongi see, et publiku vaatest ei ole neil kahel mingit vahet. Mõ

Viimases "Kolmanda poolaja" episoodis rääkis FC Kuressaare ründaja Otto-Robert Lipp ausalt, kuidas klubi ta aasta eest põlvevigastusega ripakile jättis ja ta pidi ise endale operatsiooniks ja taasturaviks 3500 eurot hankima. Paraku tuleb välja, et see pole Eesti jalgpallis ühekordne näide.Seekord käis Õhtulehe jalgpallisaates külas Pärnu Vapruse ääreründaja Sander Kapper, kes tunnistas, et on sarnast käitumist kogenud lausa kahes klubis. Tõsi, esimesest on möödas juba ligi kümmekond aastat ja siis toimetasidki klubid natuke vaesemates tingimustes ja me ei saanud veel rääkida kuulsast profiliigast. Teine olukord on värskem ja temal endiselt hingel.Lisaks rääkis Kapper oma kirjust taustast - kuidas ta noore poisina Viljandis, Taanis ja Soomes jalgpalli mängis ning miks tulid sisse pikad pausid? Kuidas ometi on võimalik, et ta sai eestikeelsed kuud selgeks alles poolteist aastat tagasi ja mis on tema arust üks Eesti jalgpalli põletavamaid probleeme?

Otto-Robert Lipp on pikaaegne Eesti meistriliiga jalgpallur, kelle senist karjääri on varjutanud lugematud vigastused. Seekordses „Kolmanda poolaja“ episoodis avab ta ukse jalgpalluri hingeellu ning räägib avameelselt nii mõnestki jahmatavast olukorrast.24aastase mängijana on ta juba läbi elanud kaks põlve eesmise ristatisideme vigastust ehk sisuliselt kõige tõsisemat sporditraumat, mida jalgpallur üldse ette saab kujutada.Lisaks füüsilistele raskustele jagab Lipp saates avameelselt oma kogemust teemadel, millest Eesti jalgpallis avalikult ei räägita ning mille meeldetuletamine teeb haiget ka aastaid hiljem. Jutt on vaimsetest probleemidest, millele jalgpallurina abi leidmine pole üldse mitte lihtne.„Kui koju jõudsin, oli selline tunne, nagu kogu maailm variseks kokku. Täielik paanika. Tundsin, et olen täiesti väärtusetu,“ meenutab Lipp üht mitte kuigi hiljutist juhtumit.Jutuajamise sürreaalseim osa puudutab paraku hoopis klubipoolset tegevu(setu)st. Kuidas on võimalik, et vigastatud mängija peab operatsiooni

Ligi neli kuud peasekretärina Eesti olümpiakomiteed vedanud kauane jalgpallikohtunik Kristo Tohver rääkis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ esimestest väljakutsetest uues ametis, aga ka sellest, kumb on olulisem: medal või spordi pakutav emotsioon.„Peame lähtuma sellest, milline on riigi eesmärk sporti raha investeerida ja mida me selle eest vastu saame? Medalid on kahtlemata üks osa sellest, aga võrrandisse kuulub ka rahvusliku ühtekuuluvustunde tekitamine. Näiteks jalgpallikoondise võit Lillekülas Venemaa üle või korvpallikoondise jõudmine Euroopa meistrivõistlustele lõi seda rohkem kui mõni olümpiamedal,“ sõnas Tohver.Ta lisas, et tutvub just neil päevil rahvusvahelise metodoloogiaga, mis hindab tippspordi võimekust riigile midagi tagasi anda. „Väga paljud riigid on selle uuringu läbi teinud. Tegelikult ju riik ei telli medalit, vaid rahvusvahelist tuntust ja eeskujusid. Nüüd ongi küsimus, kas eeskuju on ainult medalivõitja või ka Rasmus Mägi oma kolme olümpiafinaaliga, Nelli Differt neljanda kohaga

Detsembrikuus värske isana kuulsale Londoni Chelseale värava löönud Markus Poom käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, kus ta rääkis oma teekonnast jalgpallimaailmas, Chelseale löödud väravast, isaks saamisest ja Mart Poomi pojaks olemisest.Kuidas saada isaks Markus Poomi moodi? Valem on imelihtne: laps peab sündima Eestis, ise pead olema tema sünnihetkel Iirimaal ja isadusest teada saama Saksamaal. Miks nii? Sest Poom ja Shamrock Rovers mängisid UEFA konverentsiliiga mängu Banja Luka vastu. Ta oli parasjagu dopingukontrollis, kui kolleeg tõi talle telefoni. Sealt ilmnesid abikaasa neli vastamata kõnet. Nii oli kohe selge, et tuleb hakata ostma lennupileteid.Markus Poom rääkis ka isa Mardi vägitegudest ja sellest, kuidas on üles kasvada Arsenali mängija pojana. „See oli minu jaoks nii tavaline asi. Nüüd mõtlen, et oleksin võinud seda rohkem hinnata, aga mul polnud seda millegagi võrrelda. See oligi minu elu – vaatan Premier League'i, käin iga nädal mängudel ja näen staare. Vahepeal käisin Ar

Paide linnameeskonna president Veiko Veskimäe kuulub jalgpalliliidu presidendiks pürgiva Ragnar Klavani meeskonda tema sõbrana, nagu suurettevõtja ise määratleb. Veskimäe põhjendas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, miks Eesti jalgpall tema hinnangul hädasti kursimuutust vajab. „Üks juht on olnud niiöelda võimul umbes 20 aastat. Me ei räägi kellegi isiklikust ärist, vaid avalikust organisatsoonist. Tunduks loogiline, et sellises olukorras juht ise ütleks: väga hea, teil on uued ideed, võtke ja vedage elu edasi,“ sõnas paari aasta eest Eesti aasta juhiks valitud Veskimäe. „Paraku on jalgpalliliidus jätkuvalt nii nagu ma mäletan oma esimest kokkupuudet Aivar Pohlakuga (EJLi president – toim) 13 aasta eest. Kui küsisin, millal teil klubide ümarlaud toimub, tegi ta mulle esimese asjana selgeks, et Eesti jalgpallis ei ole võimalik midagi sellist teha. Nii on see tänini.“ „Rahuolematust juhtimisega on jalgpalli sees tegelikult väga palju. Olen seda kuulnud isegi Aivari enda lähematelt ja kaugematelt toetajat

Mullu mängijakarjääri lõpetanud pikaaegne Paide Linnameeskonna jalgpallur Karl Mööl sõnas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et ootas mitu nädalat endise koduklubi pakkumist, kuni otsustas siirduda FC Florasse treeneriks. Mööl sõnas, et Paidet hakkas häirima, et nad ei saanud enam temast kui jalgpallurist nii palju kätte kui varem. Aastaid mängimise kõrvale ka noortele individuaalseid trenne pakkunud jalgpalluril paluti teha valik. Nii otsustaski ta mängimisest loobuda ja edasi pühenduda treeneritööle. Esialgu jätkas ta kuu aega veel Paide duublis mängimist ja arvas, et ehk õnnestuks tal ka treeneritööd teha pikaaegses koduklubis. „Mul polnud nendega mingit tüli, kuigi äkki inimesed arvasid, et oli,“ sõnas ta naerdes. „Kindlasti ei saanud minu olukord olla Paidele teadmatus. Nad pidid teadma, mis saama hakkab ja et ilmselt lõpetan mängimise ära. Oli teemaks, et nad pakuvad mulle mingi võimaluse, aga seda pakkumist ei tulnud. Tahtsin eluga edasi minna ja pakkumine tuli hoopis Floralt. Ma ei tea, kas kee

Eesti parim jalgpallur Karol Mets tuli kiirvisiidile kodumaale ja leidis selle raames võimaluse jagada oma kogemusi Õhtulehe taskuhäälingu „Kolmas poolaeg“ kuulajatega. Peatusime nii aktuaalsetel teemadel kui ka erinevatel tahkudel, millised karid on Viljandi poiss teekonnal unistustemaale ehk Bundesligasse pidanud ületama. Mõned väljavõtted Metsa räägitust: „Ma ei suutnud kohe leppida teadmisega, et olen vigastatud. Alustasin seetõttu taastusravi liiga vara ja sealt tuli tagasilöök. Kahjuks on trauma ikkagi küllaltki tõsine. /…/ Kuigi tean nüüd tagantjärgi, et mängisin (Slovakkias) ühe jalaga, ei kahetse ma üldse, et vahetust ei palunud. Ma lihtsalt ei ole selline.“ „Olin nüüdse traumani vist ainuke St. Pauli mängija, kes tegi kaasa kõik treeningud. Eelmisel hooajal oli küll üks kord, kui väänasin põlve nii, et… See nägi ikka päris õudne välja. Võinuks ka karjääri lõpetada. Käisin seejärel isegi kirikus, viisin küünla ja jätsin sinna väikese kingituse. Kõrgemad jõud hoidsid mind kõvasti.“ „Kui Eestis

Üheksandat sünnipäeva tähistav Õhtulehe taskuhääling „Kolmas poolaeg“ kutsus külla jalgpallilegend Martin Reimi, kes rääkis enda paljudest rollidest. Läbi aasta kestnud ning sügisel tulipunkti (ja ka kohtusse) jõudnud Viimsi jalgpallihalli saaga kohta kostis Reim muuhulgas: „Tänapäeva Eestis on paraku normaalsus, et iga vähegi suurem ettevõtmine kellelegi ei meeldi. Meie hall ei ole sugugi esimene, mille rajamine vastuseisu kohtab. Nägin neid kirju. Küll hoiatati, et sealt hakkab kostma õudne lärm, tulevad purjus fännid pasunatega kuni selleni, et lapsed võivad mängida ka veerandil väljakul. Väga palju spordikaugete inimeste absurdseid väiteid. Hagisse jõudis lõpuks 20 etteheidet – 19 neist olid alusetud, detailplaneeringut puudutavas nähti puudusi. Lugu on teises kohtuastmes, eks näis, mis saab. Minu hoiak on aga lihtne ja selge: kui kõik, mida vaidlustatakse, seisma panna, võiksime ajas 30 aastat tagasi minna ega saagi midagi ehitada.“ Reim, kes kannab ka Viimsi vallavolikogu liikme kohuseid ja vastutust,

FC Flora president Pelle Pohlak käis Õhtulehe taskuhäälingu „Kolmas poolaeg“ stuudios rääkimas keerulisest hooajast, olevikust ja tulevikust. Eesti kõrgliiga neljas koht on Flora ajaloo halvim tulemus kordamine ja seega ei ole sugugi kindel, et mullune Eesti meister saab tuleval hooajal eurosarjas osaleda. Lõppenud hooajast rääkides tunnistas Pohlak, et Norbert Hurda juhendamisel olid ohumärgid üleval juba varakevadel. Kuigi tulemused ei muutunud treenerivahetuse järel oluliselt paremaks, siis tulid Taavi Viigi vedamisel meeskonda vähemalt värsked tuuled. Mis saab aga edasi? Kui Võrd Viik pole UEFA Pro kategooria treener, siis tuleb uueks aastaks nimetada meeskonna etteotsa uus juhendaja. Kuulujuttudeski seostavad Flora peatreeneritooliga äsja mängijakarjääri lõpetanud Konstantin Vassiljeviga. Pohlak ei soostunud neid jutte kinnitama või ümber lükkama. Siiski rääkis ta lähemalt Vassiljevit viimastel aastatel saatnud jamadest. „Oleks meil kasvõi üks protsent kahtlust, et tegu pole eestimeelse inimesega, siis

Nõmme Unitedi jalgpalliklubi looja ja juht Mart Poom vaatab tagasi esimesele hooajale koduses meistriliigas, tunnistab tehtud vigu, aga valutab südant ka laiemate hoiakute pärast. Väravavahina Inglismaa liigas särava karjääri teinud Eesti jalgpallilegend tunnistas: mängijana on isiklike eesmärkide poole püüelda märksa kergem kui Eestis klubi juhtides. „Mängijana sõltub su karjäär suuresti ikka sellest, palju sa ise eesmärkide poole püüeldes panustad ja ohverdad. Jalgpallikooli või -klubi vedades on kõrvalisi tegureid ja mõjutajaid märksa rohkem. Liiga palju,“ rääkis Poom. „Ma ei ütle, et need asjad mul masti maha võtavad, aga kui mõtlen suuremalt.... Jah, teeb ikka küll meele kurvaks, kui näen ja kuulen, kui palju on Eestis lahkhelisid ja kadedust. Viimati näiteks olümpiakomitee presidendi valimistel, kust kostus hoiak: jalgpalliklubid ja -treenerid on halvad, sest võtavad kõik lapsed endale. Mu küsimus on lihtne: millega teised spordialad tegelevad? Miks nemad ei käi koolides või lasteaedades? Teine asi:

Eesti koondise poolkaitsja Mattias Käit käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, kus rääkis avameelselt enda vigastustest, karjääri planeerimisest, tehtud vigadest, ärajäänud üleminekutest, unistustest ja isadusega kaasnenud rõõmudest. Käit kirjeldas täpsemalt, milline trauma teda septembrikuistest koondisemängudest eemal ja kuidas ta vahetult koondiseakna eel oleks Bukaresti Rapidi kohtumise eel riietusruumis äärepealt minestanud. Ta pidanuks kuuluma Rapidi algkoosseisu ja soojendus oli juba tehtud. „Istusin riietusruumis, pea hakkas ringi käima ja ma ei saanud enam midagi aru. Olin näost valge ja tekkis tunne, et panen kohe pildi tasku,“ rääkis ta tekkinud allergilisest reaktsioonist. Nii jäigi kohtumine vahele. 26aastane poolkaitsja sõnas, et noore mängumehena esile kerkides unistas ta mõistagi kõrgemast lennust, aga esialgu rahuldub ka senisega. Siiski on tema suur eesmärk jõuda kunagi ühte Euroopa suurematest liigadest. „Iga jalgpalluri unistus on tippliigasse jõuda ja oleksin kindlasti p

Patrik Kristali, Tony Varjundi ja paljud teised Eesti järgmise põlvkonna suurimad talendid üles kasvatanud Taavi Viik on üks perspektiivikamaid noori treenereid. Nüüdseks FC Flora esindusmeeskonna pingile istunud treener käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Põhimõttekindel Viik tunnistas, et tema usaldust on lihtne kuritarvitada, aga raske tagasi võita. Nii austab tema mängijaid, aga eeldab põhimõttekindla inimesena sama ka vastu. Tal on olemas helesinine unistus, millest ta kõva häälega ei räägi. Üldiselt ta oma karjääri pikalt ette ei planeeri, vaid liigub sammu kaupa. Kui ta on FC Flora esindusmeeskonda välja jõudnud, siis on järgmine samm olla seal edukas. Juuli alguses Flora seniselt peatreenerilt Norbert Hurdalt üle võtnud Viik sõnas, et muudatuste tegemine on hooaja keskel raske, aga ta püüab. Eeskätt on ta muutnud treeninguid intensiivsemaks. „Suhtlesime Norbertiga ka varasemalt, sest ta tegeles spordidirektorina duublite ja värbamisega. Jalgpallis oli meil maailmavaateliselt sarna

Viis korda Eesti jalgpallikoondist esindanud 21aastane Kevor Palumets on tänavu üks kahest eestlasest, kes mängib eurosarja alagrupiturniiril. Suvel Soome tippklubi HJKga siirdunud on seal koheselt põhimeeste sekka tõusnud ja nimetati ka kuu mängijaks. Kõigest sellest ja paljust muust rääkis Palumets lähemalt Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Palumetsa aasta esimene pool oli kohutav. Waregemi Zulte poolkaitsja soovis juba talvel klubi vahetada. Variante oli näiteks nii Leedust (Panevežys) kui Šveitsist (Schaffhausen), aga kas ei sobinud pakkumine talle endale või ei jõudnud klubid omavahel kokkuleppele. Nii tuli tal end kuidagi pool aastat töös hoida, kuni tuli päästev pakkumine Soomest. Ka HJK ja Zulte läbirääkimised ei kulgenud lihtsalt ja kestsid ligemale kuu aega, aga lõpuks said need tehtud. „Eelmisel aastal oli Belgias selline raidumine, et üldse naeratada, aga nüüd valiti mind meeskonna kõige positiivsemaks vennaks. Tunnen ise ka, et mentaalselt olen vabanenud,“ rõõmustas Palumets. Kuigi al

Paide linnameeskonna jalgpalliklubi spordidirektor Gert Kams avas Õhtulehe jalgpallipodcastis „Kolmas poolaeg“ telgitaguseid, mida ses ametis teha tuleb ning kuivõrd erineb tema igapäevatöö välismaa ametivendade omast. Mängijana 60 korda Eesti jalgpallikoondist esindanud ning seejärel – ehk viimased viis aastat – Paide meeskonna spordidirektorina tegutsenud Kams tõmbas taskuhäälingus võrdlusjoone: „Meist suuremate välismaa klubide spordidirektorid käivad ringi lipsu ja ülikonnaga, mul tuleb aegajalt näiteks väljakut kasta. Meie siin Eesti jalgpallis peame kõike tegema, et asjad toimiks.“ Kui treeneritelt, arstidelt ja füsioterapeutidelt nõutakse erialaseid kutseoskusi ja neile korraldatakse koolitusi, siis spordidirektor saab põhimõtteliselt ametisse ühe telefonikõnega. „Ma täpselt ei tea, kas mujal kehtivad mingid nõuded või mitte. Näeme, et spordidirektoriks saavad sageli endised mängijad. Nõustun, et see on huvitav teema püstitus. Omalt poolt saan lisada, et olen alaliidu presidendile öelnud: kui avaneb v

Eesti koondise ja Tallinna FCI Levadia jalgpallur Mihkel Ainsalu on karjääri jooksul üle elanud nii mõndagi. „Kui ma pärast poolt hooaega Ukrainast lahkusin, tuli väga-väga tugev mõõn,“ meenutab Mihkel Ainsalu Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ nelja aasta tagusele Lvivi-käigule järgnenut. „Oli raskusi ka väljaspool jalgpalli. Mõtted, et jalgpalliga lõpparve teha, olid väga tugevad. Olin sügavas mustas augus. Elu mängis nii kõvasti vingerpussi, et jalgpall ei olnud mu jaoks kindlasti esikohal. Minus valitses tunne, et olen kõigest ilma jäänud. Sattusin seisu, kus pidin otsustama, kas surun edasi või lasen käed alla. Mis siis täpselt peas toimub, seda on sõnadega võimatu edasi anda. Seda peab ise kogema.“ Ent ta töötas end uuesti üles ning sai „elu pakkumise“ Harkivi klubist. Paraku juhtus nii, et Ukrainasse lepingut allkirjastama läinud Ainsalut ootas hoopis sama kiire koju naasmine. Ta meenutab toimunut ning peas keerelnud mõtete virrvarri ja ütleb: „See päev on meeles nagu eilne.“ Samas lisab jal

Paari kuu eest Thomas Häberlilt Eesti koondise pealiku ameti üle võtnud ja seejärel Balti turniiri võitnud Jürgen Henni leping kätkeb ka eesmärki säilitada koht rahvuste liiga kolmandas tugevusgrupis ning seal on eraldi ära märgitud EM-finaalturniirile jõudmine. Kui jõukohane on tolle kõrgeima eesmärgi püüdmine? „Reaalsuses kindlasti väga-väga raske. Aga ma pean uskuma. Ma usun. Ma tahan uskuda. Kui meil õnnestub olulisteks kohtumisteks saada kokku parimad mängijad - nii et nad on terved, saanud klubides mänguaega ja kokku mänginud -, võib meie löögirusikas olla tugev. Minus kõnelevad lootus, unistus ja soov, mis annavad energiat selle meeskonnaga nende eesmärkide nimel töötada," rääkis Henn. Külastades äsja EM-finaalturniiri Saksamaal, ega ta tabanud end mõttelt: ma tahaks ise ka treenerina siin olla? „Jah, tabasin. Visualiseerisin isegi seda. Sellistest asjadest tuleb unistada,“ tunnistas Henn. Viimati eelmisel hooajal Tallinna FC Flora Eesti meistriks tüürinud Henn hindas enda eelmise tööandja 0 : 5 k

Koondisepausi eel käis „Kolmanda poolaja“ jalgpallisaate stuudios külas Eesti jalgpallikoondise keskkaitsja Märten Kuusk, kes tõusis Katowicega äsja uskumatu stsenaariumi läbi Poola esiliigast kõrgliigasse. Veel kaks vooru enne lõppu kaotas Katowice Gdynia Arkale kuue punktiga, ent lõpuks õnnestus see vahe tagasi mängida ja otsesest rivaalist ka tabelis mööda ronida. Otsustavad mängud oli aga justkui sõit Ameerika mägedel ning Kuusk jõudis mitu korda leppida tõdemusega, et otse kõrgliigasse tõusmisest tuleb suu puhtaks pühkida. Lõppes aga kõik hästi ning 28aastane koondislane sai kogeda ehedat vutipidu Poola moodi. „Tähistused kestsid kolm päeva. Oli äge näha Poola kultuuri ja Poola tähistamist, väga raske oli nendega sammu pidada. Nad ikka oskavad tähistada!“ sõnas nüüd Eestis koondisepausiks valmistuv Kuusk. „Esimene päev oli fännidega staadionil – esmakordselt nägin nii palju täiskasvanud mehi nutmas, see võttis endale ka korra pisara silma,“ ei teinud ta saladust. Kuusk avaldas, et täitis Katowices ü